Inimesele, kes on harjunud tänapäevaste ülipingeliste ja veriste kriminaalromaanidega, võib 1931. aastast pärit “Saladuslik surm” tunduda tuim ja igav. Kuid meile meeldib see iga päev aina rohkem. Põhjuseid on rohkem kui üks.
- Oma aja kodumaise krimka-toodangu seas vastab see kõige enam klassikalisele kriminaalromaanile. Tähtis on kuritöö asjaolude väljaselgitamine, ei muu.
- Eesti kirjandusväljal on see 2./3. päris-kriminaalromaan ehk teos, kus kuritegu ja selle uurimine asetub kesksele kohale, mitte ei ole graneeringuks. Juuri tuleb ju tunda!
- Teos on päris huvitavalt üles ehitatud. Autor liigub edasi kahtlusaluselt kahtlusalusele, väga oluline on dialoog (ilmselt on tegu oma aja kõige dialoogitihedama kriminulliga).
- Autor pakub välja detektiivi, kellesarnast rohkem ei esine. Temas ilmnevad väikestviisi nn hard-boiled jooned, mis on võluv ja värske. Ühtlasi on ta ainus, kes juurdleb oma töö eripära üle.
- On väga huvitav jälgida, kuidas autor suhestub Eesti esimese kriminaalromaaniga, mis kannab nime “Keev veri”. Selgelt on tunnetatav ühenduslüli kahe teose vahel, olgugi et neid lahutab pea 40 aastat.
- See on varastest detektiivromaanidest viimane, kus kohtab veel piisavalt vanamoelist keelepruuuki. Teised varased krimkad enam säärast keele avastamise naudingut ei paku. Nii et midagi ka sellele, kes huvitub keele muutumisest ajas.
- Omaaegne tuntud rahvakirjanik Mats Mõtslane on langenud unustuse hõlma, kuid Eesti kirjandusloos on tal kahtlemata oma koht. See raamat tutvustab Mõtslase mitmekesist loomingut rakursist, millest varem pole juttu olnud.
Väike maitseproov lõigu näol, mis annab edasi killukese uurija natuurist:
– On põhjusi, armuline proua – vastas assistent aegamisi. Olen politseist ja pean midagi juurdlema. Ma võin teile ka põhjuse öelda. Temaga on õnnetus juhtunud.– Õnnetus? Mingi skandaal muidugi? – hüüatas proua ehmunud ilmel.– Kuidas seda öelda – vastas assistent õlgu kehitades: „Võib seda ka nii nimetada. Ta leiti surnult.”
Pikemalt on teost lahatud raamatu saatesõnas.
