See on fundamentaalne küsimus, mille eest leiab iga autor end vähemalt korra. Ühtset vastust paraku pole, mõlemal variandil on oma eelised ja puudused.
Kõigepealt tuleb küsida, mida ühel või teisel juhul loodetakse saavutada või vältida. Enamasti kaalutakse isekirjastamist, et teenida enam. Kahtlemata on tore, kui raha jääb rohkem kätte, kuid tulemus võib olla ka vastupidine: raha hoopis kaotatakse. Isekirjastamist võib soovitada ainult siis, kui autor teab täpselt, mida ta teeb.
Isekirjastamise eelised:
- ei pea loovutama osa tulust kirjastusele
- kontroll raamatu üle on algusest lõpuni enda käes, igas mõttes
- võimalus õppida tundma raamatuturgu
Kirjastuse eelised:
- professionaalsus ja kogemused ei jäta ruumi eksimusteks
- kirjastus teeb kõik ise, mistõttu autor saab pühenduda põhitööle
- kirjastus suudab rohkem müüa
Ise tasub kirjastada juhul kui:
- on olemas raamatu väljaandmise kogemus
- müügiedu on kindlustatud (nt tänu tuntud nimele või olulisele teemale või reklaamile)
- meeldib organiseerida ja tegeleda kõikvõimalike (tehnilist laadi) küsimustega
- on olemas äriline vaist ja võimekus
- on piisavalt vaba aega ja raha
Selleks, et välja anda raamat, on kindlasti vaja omada ettevõtet (OÜ). Tänapäeval on üsna elementaarne e-pood, kuigi müügi võib jätta ka täielikult raamatukaupluste hooleks, mis läheb aga kohe vastuollu eelmise loetelu neljanda punktiga.
Kõigi nende asjadega kaasneb rida väljaminekuid: tuleb leida e-poele majutus, sõlmida lepingud pankade ja postiettevõtetega, korraldada raamatute transport, hoiustamine, esitlused, reklaam jm. Muidugi tuleb maksta ka raamatupidajale, toimetajale, kujundajale ja korrektorile. Kulud küündivad tuhandetesse eurodesse. Kirjastused annavad aastas välja nii palju raamatuid, et osa kuludest jaotub nende vahel üsna mõistlikult ära. Isekirjastajal, kes suudab parimal juhul välja anda mõne raamatu aastas, seda rõõmu pole. Ainus lahendus on müüa rohkem, kuid teadupärast tiraažid aina kahanevad. Ühe raamatu korral võibki juhtuda, et ise tehes ületab väljaminek sissetulekut. Seejuures tuleb arvestada, et aeg maksab kõige rohkem. Ja aega nõuab isetegemine palju, eriti siis kui kogemust üldse pole.
Lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, mis teeb õnnelikuks. Ühe jaoks on õnn see, kui saab ainult kirjutada, teise jaoks võib organiseerimine ja asjatamine olla huvitavamgi kui kirjutamine või müümine. Isekirjastamine tähendab vastutust. Kirjastusega koostööd tegev autor on sellest koormast vaba.
Müük
Sageli arvatakse, et kirjastamine on käkitegu – teed raamatu valmis ja hakkad raha vastu võtma. Tegelikult on raamatu valmistegemine vaid algus. Tõeline väljakutse on müük (turundus). Paraku on see valdkond, millest ka suur osa professionaalseid kirjastusi maksimumi välja ei võta. Isekirjastaja ees on neil aga üks väga suur eelis: valiku mitmekesisus. Lisaks kogemus ja kontaktid.
I näide:
Mihkel Raua esimene raamat “Musta pori näkku” oli tõeline edulugu. Tõenäoliselt ulatub raaamatu läbimüük täna 50 000 eksemplarini (täpsed andmed puuduvad). Teise raamatu “Sinine on sinu taevas” väljaandmiseks asutas Raud oma kirjastuse. Ka seda raamatut müüdi kenasti, kuid esimese tase jäi saavutamata. Kõik järgmised raamatud on välja andnud mõni muu kirjastus, peamiselt Apolloga seotud FD Distribution. Siit järeldub, et menukirjanik eelistab teha koostööd väliskirjastustega. Nähtavasti on nii kasulikum. Raua enda kirjastus annab välja peamiselt Rein Raua raamatuid.
II näide:
2025. aastal ilmus romantiline romaan “Topeltmäng”. Väga huvitav ja erandlik, isekirjastatud teos (504 lehekülge kvaliteetsel kriitpaberil) ajal, mil kulude vähendamise vajadus muudab raamatute teostuse üha ühekülgsemaks ja ilmetumaks. Kindlasti võib autor raamatu üle uhkust tunda, aga kas see suudab ka kulud tagasi teenida… Siin on asi selles, et on tehtud vahest liigagi hea toode, vähemalt ajaviiteromaani kohta. Vanad kirjastused sellist riski ilmselt ei võtaks.
Foto: tupress.org
